Minu külmunud õla sündroom.

 Kevadel hakkas mul ühtäkki vasak õlg valutama. Ja kätt oli üsna valus liigutada. Kuna valu oli päris vastik siis pöördusin perearsti poole. Tema saatis mu füsoteraapiasse. Seal füsoterapeut imestas, kuidas üks õlg ikka nii kinni ja valus võib olla. Soovitas lisaks veel Olfen plaastreid ja igasugu geelidega määrida. Suvi möödus aga valu ei kadunud. Nüüd saatis perearst mu röntgenisse ja midagi nad sealt leidsid. Igal juhul sain saatekirja ortopeedi juurde. 

Terve õlg versus "külmunud õlg". Pilt: netist. 

 Täna siis selgus minu diagnoos. Külmunud õla sündroom. Selle kohta saab rohkem lugeda siit või siit.
 Suht kohe tundis huvi kas mul on mõni neist loetletud haigustustest. Juba teise haiguse nimetamise ajal ütlesin jah. Tuleb välja, et teatud haiguste puhul on selle külmunud õla sündroomi tekkimise tõenäosus suurem. Tegu siis kilpnäärme haigusega. Minu puhul siis kroonilise autoimmuunse kilpnäärme põletikuga. Muud vastust ta ei osanud pakkuda, miks see haigus just minu välja valis. 
 Soovitas stressi vältida ja oma kilpnäärme näidud korda saada. Ja muidugi jätkata nendesamade füsoteraapia võimlemisharjutustega. 
 Ega nüüd rohkem midagi teha polegi kui oodata, kuni ise üle läheb. See võib muidugi aastaid aega võtta ja rohkem sellele haigusele ravi polegi. On muidugi variant blokaadi (süst) sinna lasta teha. Aga selle mõju pidi olema umbes 2 nädalat. Ja võimalus on veel, et narkoosi all murravad õla lahti. Huuh. No ma siiralt loodan, et mul see asi nii hulluks ei lähe. 
 Nii, et võimlen hambad ristis ja pisarad silmis edasi ja ootan millal see rõve valu minema läheb.