EBA 2017

 Sain eile EBA 2017 tulemused teada ja ma olin väga positiivselt üllatunud. Ma iial poleks uskunud, et ma nii palju hääli saan. :) 

 Mulle jäi Eesti blogiauhindade reklaam juhuslikult silma. Keegi kuskil kirjutas, et palun hääletage minu blogi poolt. Siis saingi teada, et on alanud blogiauhindadele registreerumine. Rääkisin Marekile, et selline asi tuleb ja Marek ütles, et mina ka kandideeriksin. Ma veel ajasin vastu, et no mis tegija mina nüüd olen ja kas on mõtet üldse. Tema arvas, et aga miks mitte. Nojah aga tõesti miks mitte ja paningi enda blogi ka kirja. 

 Kui oli endal vaja välja valida enda lemmik blogid, siis enamus kategooriate blogisid ma ei teadnudki. Polnud kuulnud, polnud lugenud. Üsna raske oli valikut teha. Lugesin ja vaatasin, millest keegi kirjutab ja kui hästi ja kas see blogi ka mulle huvitav ja hea tundub. Jäi silma, et mega popp teema millest praegu blogida on jooksmine. Jummel, neid blogisid oli nagu seeni peale vihma :D Vali siis neist parim. Üsna raske oli. Seda enam, et see on teema, mis jätab mind täiesti ükskõikseks. Valiku tegingi selle põhjal kas neist keegi ka vahelduseks millestki muust kirjutab ja kui mugav on seda blogi lugeda ja kui  ilus blogi muidu välja nägi. 

 Vahepealse aja käis igal pool kõva enda blogi reklaaminime. Et valige mind ja hääletage minu blogi poolt. Mina seevastu olin vait, kui sukk. Mida ma ikka neid hääli nuian? Kellele meeldib ja tundub mu blogi huvitav neile meeldib see ju ilma minu reklaamitagi. Seepärast ei teinud ma oma blogile mingit reklaami häälte püüdmiseks. Ka ei jaganud ma mingit nänni välja ega moosinud muud moodi. Ma olin enam kui kindel, et "aasta uustulnuk" kategoorias on sada korda populaarsemaid ja huvitavamaid blogisid. 

 Ok ma saan aru, et vahest keegi veel mu blogi loeb. Aga, et valida neist kõigist just minu blogi välja ja parimaks hääletada. Ma ju kirjutan enamasti oma haigusest ja kuidas sellega elus toime tulla ja oma elu vaatamata sellele haigusele võimalikult elamisväärseks teha. Kui paljudel on aga krooniline autoimmuun haigus? Väga vähestel ju. Õnneks! Seega üsna selline teema, mis puudutab väheseid. Seda üllatavam oli tulemus! :) 

 Blogima hakkasin ju ikka enda pärast. Et mul oleks kogu mind huvitav info kõik ühest kohast kergesti leitav. Mitte, mis teemadel oleks populaarne blogida või mis teistele meeldiks. Ei jaga nänni ega ole muidu lugejatele kasulik :D 
 Teemasid millest kirjutada on mul nii palju ees. Mul praegugi ühe artikli inglise keelest eesti keelde tõlkimine pooleli. Minu jaoks nii vajalik info aga vat ei jõua kuidagi :( Lihtsalt pole kuidagi piisavalt aega. Käin ju täiskohaga tööl. Tööpäevad on 11 tundi ja tööpäevadel ei jõua ridagi kirjutada. Ei ajaliselt ega füüsiliselt. Ja ma hoolitsen ka oma 80 aastase ema eest. Tal on suhkruhaigus ja ta on üsna põduraks jäänud. Nii käingi vabadel päevadel veel ka oma ema aitamas. Ta vaeseke ei jõua isegi näit. kohvikoore pakki ise lahti keerata. Konservidest või purgikaantest rääkimata. Ta käib küll ise poes. Praktiliselt iga päev, sest korraga ta ju eriti palju koju tassida ei jõuaks. Aga ta ise tahab. Et hoiab teda liikumises. Kui päris tubaseks jääks, siis oleks veel põduram. Niisiis ei jõua ma vahel päris pikalt midagi kirjutada ja need, kes mu blogi loevad peavad vahest päris pikalt uut postitust ootama. Mis stabiilsusest me sel juhul rääkida saame? See jahutab ju huvi ka. Kaua sa ikka ootad, kui midagi uut juurde ei tule?! Niisiis ei lootnud ma kuidagi sellist tulemust. 

 Aga see tulemus rõõmustas mind küll väga! Nii hea on teada, et see mis endale meeldib ja vajalik tundub pakub veel kellelegi huvi ja peab mu blogi koguni nii heaks, et mu blogi parimaks hääletada. 

Suur, suur aitäh kõigile mu lugejatele! :)