Kes mu blogi on jälginud see teab, et mu ema oli ca 3 nädalat haiglas.
Nüüd on ta küll juba mõnda aega kodus olnud aga ta on praktiliselt voodihaige. Ja samas ma käin täiskohaga tööl! Seega kõik vabad momendid kuluvad ema hooldamise peale.
Juba esimesel hommikul kööki minnes sain aimu, mis katsumused mind ees ootama hakkavad. Mul oli ema haiglasoleku ajal puhkus ja ma kasutasin seda aega, et põhjalik suurpuhastus ette võtta. Seda suurem oli mu ehmatus esimesel hommikul peale ema haiglast tulekut kööki minnes. Ta oli öösel köögis käinud. Kuidagi oma käe katki teinud ja kuna ta ilma tugedeta käia ise ei saa, siis oli ta terve köögi verega ära mäkerdanud. Verejärjed viisid tema toani. Nagu mingile mõrvapaigale oleksin sattunud.
Ta oli midagi otsinud sügavkülmast ja millegipärast avanud mu sügavkülma torgatud peterselli paki. Ma nimelt olin ostnud koju peterselli ja kuna ma ei tahtnud, et ülejääk pahaks läheb, siis panin ülejäägid karpi ja karbi sügavkülma. Eks ta tahtis näha, mis seal karbis on. Või jumal teab mida ta mõtles. Igal juhul oli seda peterselli isuga igale poole kööki laiali lennanud. Ju ta ei saanud seda karpi lahti kohe. Ja kuna ta on ka poolpime, siis ei näinud ta loomulikult, et midagi laiali puistanud oli. Ühesõnaga seinad ja köögimööbel verega kokku plätserdatud ja petersell mööda kööki laiali puistatud. Nii algas mul hommik sellega, et kukkusin uuesti kööki kasima. Õnneks oli mul viimane kord ema juures remonti tehes oidu pestav tapeet koridori panna. Sain vähemalt üsna kergelt ka koridori seinad puhtaks.
Kuna ma käin täiskohaga tööl ja tööpäevad on 11 tunnised, siis on ta päev otsa täiesti omapead ja selle ajaga jõuab üks vanur kordades rohkem pahandust teha, kui mitu üleannetut jõnglast.
Õige ruttu sain aru, et voodi külge ma teda terveks päevaks ju aheldada ei saa. Liikus ta algus nii, et käis mööda mööblit. Need olid tal siis tugede eest. Siis võttis ta appi tooli. Aga te kujutage seda kolinat ette, kui ta öösel pissile minna tahtis. Tihtipeale ta ei jõudnudki enne vetsu ja hommikuti oli sellevõrra rohkem koristamist.
Üritasin ema perearsti kätte saada aga no see üritus oli täiesti lootusetu. Enne oleksin kõne Valgesse majja saanud. No tee või tina ei saa arsti kätte. Läksin siis niisama ITAK-i ja võtsin täishinnaga rendile käimisraami ja potitooli. Need asjad on mu elu siiski omajagu kergendanud. Eks ema oma ka.
Nüüd tuleb vaid hommikuti ja õhtuti ta potitooli potti tühjendada. Nr. 2-l saab käimisraamiga õnneks käidud. Vaibad võtsin igaks juhuks kõik ära. Nii tema toast, kui koridorist. Lihtsam koristada ja ei ole ohtu, et ema vaiba taha takerdub.
Marek pole muidugi üldse rahul selle olukorraga aga ma ei näe praegu mingit lahendust. Niisiis elan praegu ema juures. Mareki juurde lihtsalt pole enam aega jõuda. Nüüd kohtumegi nagu äsja armunud nii, et ta tuleb mulle autoga järgi, käime poes ja apteegis "kohtamas" ja pärast toob autoga mu ema juurde tagasi. Autos mõni kallistus ja suudlus ja juba peangi lippama, sest see lihtsalt on hämmastav kui palju pahandust võib vanur nii lühikese ajaga korda saata.
Täna hommikul ajas ta suure kruusi kohvi põrandale ja makaronid, mida ta lootis endale ise keetma hakata puistas ta poti asemel pliidile ja põrandale. Nooh nii umbes pool pakki. Mina kraamin ja ema nuuksub nutta, sest ta ei saa endaga enam üldse hakkama.
Mul algab 18. juunist jälle puhkus õnneks. 19. juunil pean mingi valemiga ema haiglasse silmaoperatsioonile transportima. Eks tuleb invatakso tellida, sest kolmandalt korruselt alla ja pärast üles tagasi ei suuda mina üksi teda toimetada.
Täna on vaja ära käia ITAK-is ja sinna viia ema isikliku abivahendi kaart, et vähemalt edaspidi saaks soodushinnaga neid abivahendeid rentida. Ka tuleb ära käia kuskil (ma isegi ei tea veel täpset aadressi) ortoosikeskuses ja emale sealt seljaortoos osta. Peaks saama soodushinnaga, sest apteegis maksavad need üle 80 euro!
Nii, et toimetamist on pidevalt. Mul ei jätku aega endalegi. Marekist rääkimata. Ja pole siis ka ime, et blogisse midagi kirjutada pole jõudnud. Ometi on mul materjali vähemalt 10 postituse jagu juba olemas.
Peale ema silmaoperatsiooni hakkan asju ajama Sotsiaalametiga. No mingi lahenduse ma PEAN leidma, sest nii seda enam edasi jätkuda ei saa. Nii, et jõudu ja kannatust mulle senini.
Päikest teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar