Ja ongi uus aasta juba käes.

 Ja ongi uus aasta juba käes. Head uut aastat ei sobi enam soovida. Liiga palju aega on mööda läinud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi! :) 

 Aga miks ma siis nii pikalt vait olen olnud? Ma pole ju siia mitte ridagi kirjutanud juba väga pikka aega. No ma lihtsalt ei suutnud ennast niipalju kokku võtta. Loomulikult olen ma süüa teinud ja muidu toimetanud aga lihtsalt polnud energiat, et ka siia midagi kirja panna. 

 Kuskil detsembri keskel (12. kuupäeva paiku) postitasin ma Facebooki gruppi "Kodused toidud retseptiga (reeglitega)" Šveitsi šnitsli retsepti. Ma olin justnimelt sellise nimega šnitslit Coop-i kulinaarialetist ostnud ja see oli väga maitsev. Otsustasin seda kodus ise järgi teha. Googeldasin pisut ja leidsin nii eestikeelse retsepti (siin), kui ka inglisekeelse retsepti (näiteks siin). 

Minu valmistatud Šveitsi šnitsel. Foto: erakogu.  

 Panin pildi koos valmistamisõpetusega sinna Facebooki gruppi üles ... ja siis läks kammaijaa lahti. Otsa tegi lahti üks naisterahvas, kes ka seal grupis on ja kellega mul on pehmelt öeldes üks kana kitkuda. Ta nägi nüüd soodsat võimalust mulle niiöelda ära panna. Temaga lõi niiöelda kampa üks grupi moderaatoritest (Ka mina olen selles grupis üks moderaatoritest). 

Eestikeelne Šveitsi šnitsli retsept. Screenshot Toidutare lehelt. 

 Sellise nimega šnitslit polevat üldse olemas ja tegelikult on selliselt valmistatud šnitslil hoopis teine nimi ja ... ühesõnaga mind löödi täiega risti. Ma ei pidanud sellele tramburaile seal vastu ja kustutasin oma šnitsli pildi sealt ära. Ma tundsin, et mulle mõneks ajaks piisab sellest grupist. Lülitasin kõik grupi teavitused välja, lahkusin adminni ja modede privavestlusest ja hoidsin eemale. Samas see mõjus mulle nii, et mul polnud enam isu mitte kuskile mitte midagi postitada ega kirjutada. Oli päevi, kus ma ei lülitanud arvutitki sisse. 
 PS! Pärast põhjalikumat googeldamist hiljem leidsin Wikipediast (siin) ka selle šnitsli õige nime - Cordon Bleu. Kuna just nii valmistatud šnitsel on Šveitsis väga populaarne, siis tõenäoliselt sellepärast on seda ka Šveitsi šnitsliks nimetatud. Ma ei mõelnud peast seda nime välja! 

Kurikuulus Šveitsi šnitsel, mille Coop-i kulinaaria letist otsin. Pilt: netist. 

 Jummel, ma ei saa siiani aru mille pärast oli vaja "saag käima tõmmata"! Ma saaks veel aru, kui ma oleksin mõne šnitsli retsepti varastanud ja selle Eda šnitsli nime all avalikkuse ette toonud või lambist ise selle nime pannud. Ja no ma pole tõesti mingi kõrgema klassi kokk, kes teab kõikide mujal valmistatud toitude päris õigeid nimesid. Meil on müügil selliselt valmistatud šnitsleid! Kustkohast mina pidin teadma, et kuskil mujal nimetakse seda hoopis teise nimega?! Mulle jäi mulje, et mis minusugune rumal üldse teab või teeb sellises grupis. Ja mis mulje jätab see teistele grupi liikmetele? Ühesõnaga ära postita oma toitude pilte ja retsepte, kui nii rumal oled ja ei tea millised on õiged toitude nimed! Ega ei julgegi enam midagi sinna üles panna. Ilmselgelt olen ma liiga rumal, et seal üldse midagi postitada või sõna võtta. Ja kuna Hashimoto haigusega inimesed peavad stressi vältima nagu tuld, siis võtsingi aja täiesti maha. Puhkasin, lugesin ja hoidusin üleliigsest stressist, et ennast säästa ja sellest kõigest toibuda.

 Jah, aga lõpmatuseni ei saa ma eemale hoida. See kiire detsember on nüüdseks läbi ja tööl on ka jälle vaiksemad ajad. Tuleb ennast uuesti kokku võtta ja taas reele saada. Siin. See on minu blogi ja no ma tõesti tahaks näha, kes siin mulle ette kirjutama tuleb, mida ma võin siia postitada või kirjutada. Täiesti võimalik, et ma mingi aja pärast postitan siiski siia ka selle kurikuulsa Šveitsi šnitsli pildi koos valmistamisõpetusega. :D Muide see tuli imemaitsev välja! Ja mul on tegelikult täiesti ükstaskõik mis nimega seda šnitslit mujal nimetatakse! Meil siin Eestis on sellise nimega justnimelt nii valmistatud šnitslit müügil ja kes kuidagi kiunumata ei saa olla, siis see las läheb tõmbab oma sae kuskil mujal käima. Mingu koolitagu näiteks Rannarootsi lihatööstust, kes julgeb niiiii vale nimega šnitslit müüa! :D Ja mingu nõudku näiteks Coop-i poodidest (tõenäoliselt on see müügil ka teistes toidupoodides aga kuna mu kodupood on Coop, siis ei oska muude kaupluste sortimendi kohta sõna võtta) selle toote eemaldamist :D 

Minu paneeritud sealihašnitsel. Foto: erakogu. 

 Millega ma siis tegelesin kogu detsembri? Nagu teada, siis on kaubanduses terve detsember aasta kõige müügirohkem kuu. Saime meiegi korralikult vatti. 11 tunniste tööpäevade lõpus olin nii läbi, et vaatasin kuidas ruttu koju ja voodisse saaks. Vabadel päevadel tõesti puhkasin. Vahepeal suutsin ka pisut tõbine olla. Õnneks sain vabade päevade ajal ennast niipalju turgutada, et ei pidanud päris haiguslehele jääma. Vedas, sest see oleks päris korralik pauk olnud, kui ma sel ajal rivist välja oleksin kukkunud. 
 Lugesin läbi ka mõned raamatud. Üks neist oli "Food Pharmacy" (siin), mis räägib soolestiku mikrofloorast ning põletikku ennetavast ja ravivast toidust. Kuna see teema on mind viimasel ajal väga huvitanud, siis olen ikka üritanud sel teemal ennast rohkem teadlikumaks muuta. Ja kuna jõuluvana tõi Mareki emale raamatu "Need näod kõlavad tuttavalt" (siin), siis jõudsin ka seda lugeda/vaadata. 

 Tegin ikka süüa ka omale ja nii mõndagi toitu tegin esimest korda aga kuna ma olin vaimselt nii läbi ja see Šveitsi šnitsli keiss mõjus mulle üsna laastavalt, siis võttis kogu see kammaijaa minult ära ka igasuguse kokkamise isu. Ma tegin küll süüa aga ega sealt miskit visuaalselt ahvatlevat ei sündinud. Kokkamine tundus mulle sellise paratamatu kohustusena. Tegin süüa aga mitte enam südamega. :( Vot nii rängalt mõjuvad mulle stress ja tülid! Tükiks ajaks olen rivist täiesti väljas. Eks edaspidi olen targem. Prioriteedid peavad paigas olema ja peaksin rohkem stressi vältima. Ja nii ma mõtlesingi, et ega mul pole ju mingit kohustust veel kuskile midagi postitada. Las teevad teised, kes on tugevama närvikavaga ja rohkem haritumad ses vallas. 

Minu Slow Cooker-is valmistatud täidetud paprikad. Foto: erakogu. 

 Ma olin mõned toidud juba varem teinud, mida ma lihtsalt polnud veel jõudnud oma blogisse lisada. Näiteks proovisin ära gluteenivaba riivsaia või paneeringu (ma ei teagi kumb õigem nimi sellele on) ja tegin paneeritud sealihašnitslit. Ega aru küll polnud saada, et gluteenivaba on. Täiesti petab ära. Nii tore, et meil kaubanduses  gluteenivabade ja laktoosivabade toitude ja toiduainete sortiment suureneb. Valikuvõimalusi tuleb järjest juurde. 
 Aga üldiselt tegin sel ajal süüa midagi, mis ei nõudnud minult palju energiat või aega. Minu Slow Cooker sai sel perioodil korralikult kasutust. Ma ikka ei jõua ära tänada selle aparaadi geniaalsust, mugavust ja lihtsust. Viskad aga toidu sisse ja see teeb ise toidu valmis. Näiteks tegin mõned korrad ka täidetud paprikaid seal. Hautasin hapukapsaid pehmeks ja valmistasin mõnusalt mahlakaid lihatükke. 
 Paraku andis see siiski tunda, et ei valmistanud süüa rõõmu ja südamega. Täidetud paprikad olid küll imemaitsvad aga paraku üsna õnnetu olemisega. Oleksin ma asja südamega võtnud oleks tulemus silmale ka ilusam vaadata olnud. Oleks piisanud ka sellest, kui oleksin vahepeal jälginud, mida nad seal Slow Cooker-is teevad. Mina aga jätsin nad sinna pisut liiga kauaks. Sellest siis ka nende õnnetu välimus. :( Loodan, et mu kokkamisrõõm hakkab tasapisi tagasi tulema. 

 Tööandjalt sain hästi armsa jõulukingi, mis muu hulgas sisaldas ka käsitöö piparkoogi taigent ja glasuuri. Kuna Stella sattus sellest nii vaimustusse, siis lasin tal hea meelega ise teha. Mina ainult küpsetasin valmis. Aga vot nii laisk olin küll, et ei viitsinud enda ema juurest piparkoogi vorme tuua aga Mareki juures selliseid asju lihtsalt polnud. Ja kuigi Mareki kodu ja minu ema kodu asuvad üsna lähestikku, siis ikkagi ma lihtsalt ei viitsinud neile sinna järgi minna. Õnneks Stella sellest suurt numbrit ei teinud ja oli nõus ka tahulise klaasiga. Päris põnev oli tegelikult vaadata, kui suure õhinaga ta neid piparkooke tegi ja pärast kaunistas. Siiski ei pidanud ma vastu ja kaunistasin ka mõne piparkoogi. :)

Stella valmistatud pipargoogid. Foto: erakogu. 

 Kui nüüd kogu aasta kokku võtta, siis oli nii õnnestumisi, kui ka tagasilööke. Aasta alguses liitusin jaanipäeva challenge-iga aga, kui mul kevadel hakkas peast peotäite kaupa juukseid ära tulema, siis tegin valiku. Kas olla kiilakas sale või pisut vormikam aga juustega. Valisin juuksed. Ja õnneks sain oma juukseprobleemi korda. Suutsin isegi neid kasvatada. Selle aastaga kasvasid nad mul päris tublisti ja ka juuksed püsivad ilusti kinni. Minu võitlusest juuste väljalangemisega saab lugeda siit: Kuidas ma juukseid kasvatasin ja mis sellest välja tuli :) Paraku kannatas selle all mu planeeritud kaalulangus. Aga mis kehvasti, see uuesti. Jätkan oma võitlust kaaluga ja tervema minuga. 
 Juukseid olen mitmed korrad lõiganud ka aga ravida on veel küll kindlasti vaja. Kuivad juuksed ei näe siiski nii ilusad läikivad ja terved välja, kui võiks. Ma pole neid siiani kordagi ka värvinud, sest kardan liigset keemiat. Mul olid ju blondid triibud juustesse tehtud. Kuna see üleminek nii järsk pole, siis olengi siiani nii jätnud. Las veel kosuvad. 

9. juuni 2017 Foto: erakogu.

23. september 2017 Foto: erakogu. 

31. detsember 2017 Foto: erakogu.

 











 
 Vot selline on olnud minu detsember. Nüüd aga on uus aasta ja tuleb uue hooga jätkata. Loodan peatselt taas reel olla.

 Edukamat uut aastat meile kõigile! Et me oleksime tervemad ja rõõmsamad ja, et meid ei külastaks kurbus, väsimus ja stress! Et meie ettevõtmised õnnestuksid ja me ei puutuks kokku tülide ja muu negatiivsega! Ma siiralt loodan, et uus aasta tuleb parem ja edukam. Meile kõigile!  

 Peatsete kohtumisteni! :)